Soojad meenutused Bulgaariast

Enne Eesti pikka sügist ja tõenäoliselt külma talve, sai end veidi turgutatud Musta mere ääres Bulgaarias. Ilm oli suurepärane, sooja ikka 25-30 kraadi ja Musta mere suured lained olid samuti midagi enneolematut. Kuurort, kus nädala aega elasime, ei vaja pikemat kirjeldamist. Turistidele mõeldud suvituspiirkond nagu ikka. Ka lähim suurlinn Varna oli pigem nõukaaegsete paneelmajadega keskus. Kuigi turul käisime just Varnas ja nii suuri viinamarju ei näinud me mitte kuskil mujal. Ka kohalikke virsikuid ja nektariine sõime pea iga päev - suured, mahlased ja hirmus odavad.

Kõige suurema elamuse saime aga väikesest linnakesest nimega Balchik. Olime sellest turistipiirkonna möllust juba üpris väsinud ja Balchikki sattumine oli ikka hoopis midagi muud. Vaikne, rahulik, väike, mägine, punaste katustega majadega linnake. Pidime päris palju mäest üles ronima, enne kui esimene elav hing vastu tuli ja saime teed küsida. Parima söögielamuse saime ka sama linna restoranist, kus sõime rahvusrooga Kavarma. Roog valmib pika hautamisega ja sisaldab liha (peamiselt sealiha või kana), sibulat, porgandit ja paprikat. Serveeritakse hirmus suure portsjonina savipotis, mis on iseenesest väga effektne. Kõrvale pakutakse kartuleid erinevates variantides - meie proovisime friikartuleid kohaliku valge juustuga Sirene (soolane valge juust, mida valmistatakse lambapiimast). Seda juustu ilmselt Eestist ei leia, aga pajaroa Kavarma proovin kindlasti millalgi järgi teha, et ära mekkida ka kaasatoodud veinid (vt retsepti).

Teine suuremat sorti elamus oli mägikülas Nessebar, kus nägime oma silmaga sadamas hiiglaslikke millimallikaid ja krabisid. Tükk aega ahhetasime-ohhetasime kaldal. Sama linna restoranis pakuti kõige modernsemaid maitseelamusi reisi jooksul, mis oli inspireeritud rohkem Vahemere köögist. Mina sõin näiteks kanafileed spinati-valge juustu püreega. Kohv oli ka antud restoranis reisi parim, muidu pakuti igal pool kas lahustuvat või väga lahjat masinakohvi. Üldse on Bulgaaria köögis väga palju mõjutusi nii Kreekast kui Türgist, aga ehedat ja kohalikku näeb pigem siis kui kuurortpiirkonnast väljapoole põigata.

Soovitan Bulgaarias kindlasti proovida ka mereande, mis tulnud otse Mustast merest. Nii suuri ja mahlaseid krevette ei olnud ma veel kuskil näinud, kuigi üldjoontes proovitud mereanni pasta midagi eriti erilist ei olnud.

Kokkuvõttes ütleksin, et kindlasti soovitaksin nõukogude suurimat suvituspiirkonda külastada, sest ilm on seal super (mitte liiga kuum meie inimestele), aga kindlasti tundke huvi ka muude piirkondade vastu Bulgaarias. Tagasi ilmselt ei läheks, kuna on veel niivõrd palju avastamata kohti maailmas, aga teistmoodi oli see reis küll, võrreldes Vahemere riikidega.